Olen Itaaliast tagasi!

Tere taas! Olen rõõmsalt ja ühes tükis Itaaliast tagasi, täpsemalt Veneetsiast. Need, kes mind Instagramis jälgivad on sellega ilmselt juba kursis, et ma Eestist ära käisin. Kaunis Eesti "suvi" muidugi kinkis mulle tagasituleku puhul korraliku külmetuse - kurguvalu, nohu, köha - täismäng ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma sel korral rääkida, vaid ikka reisist. 

Kui eelmisel korral sai Itaalias käidud koos tiimiga, siis sel korral sai reisil käidud emaga ja seda väga lihtsal põhjusel - emal oli kevadel juubel ning tundus ainuõige otsus kinkida midagi erilist ja teistmoodi. Miks mitte reis inimesele, kes pole kunagi saanud laste ja pere kõrvalt käia maailma avastamas? Kogu pere oli kaasatud kingituse tegemise protsessi juba pool aastat enne sünnipäeva - alates unistuste sihtkoha välja selgitamisest lõpetades suvise puhkuse kuupäevade välja uurimisega. Lõppkokkuvõttes oli kingitus suur (ja tore) üllatus ning tundus, et reis meeldis kingisaajale ka :) 

Veneetsias käisime läbi tüüpilisi turistikaid, kuid enamasti nautisime me lihtsalt linna ennast - jalutasime sinna kuhu jalad viisid ning leidsime toredaid nurgataguseid pärleid. Veneetsia on nii pisike, et eksimist ei tasu väga karta. Ja kui isegi tekkis hirm, et oleme täiesti ummikusse sattunud, siis vana hea telefon ja Google Maps aitas alati välja. Ilm oli ka täielik kuld, ainult ühel päeval saime korraliku sahmaka äikest ja vihma. Vähemalt on nüüd teada, kus Eesti suvi ennast peidab - peesitab Itaalias.

Meie kindlasti-peab-nägema-listis oli ka Veneetsia bienaali külastamine. Jätsime sellele ühe päeva ja see oli selgelt liiga vähe - nii palju toredaid näituseid jäi külastamata (Damien Hirsti oma näiteks), kuid sellegipoolest saime kunstist korraliku üledoosi (nali!). Ma ei imesta üldse, et inimesed reisivad Veneetsiasse spetsiaalselt biennaali pärast - see lihtsalt ON super kogemus. Kui mul peaks avanema võimalus kahe aasta pärast uuesti Veneetsiat külastada (ja biennaali), siis ma täiesti tõsiselt kaaluks seda.  

Linn oli muidugi kallis nagu enamasti Itaalia ikka ja turiste oli palju, kuid tänavatoit oli super, kohalikud elanikud sõbralikud ning hotell suurepärane. Kui pean võrdlema Milaanot ja Veneetsiat, siis viimane võitis kindlasti minu südame. Lihtsalt nii teistmoodi toimiv linn. Kellel vähegi võimalust on, siis kindlasti külastada.
















2 comments :

Maiken said...

reisipostitused on alati põnevad, ja mida rohkem pilte, seda parem. muide, me olime Mostaris viibides Veneetsiast vaid (?) 770 km kaugusel ja kui Dubrovnikust saanuks mööda merd Veneetsiasse, käinuks me ka seal ära. Itaalia oli meil siis valikus, kui Tenerife kasuks otsustasime, aga siis pigem Napoli/Pompei kant (ja Vesuuv!). muide, kas inglise keelega saab Itaalias kenasti hakkama?

Kadi said...

Hei Maiken! Mulle ka meeldivad väga reisipostitused - vaatan alati rõõmuga pilte ja loen reisimuljeid - seega oleme selles osas täiesti samas paadis ja mõtleme-tunneme ühtmoodi. Itaaliast rääkides, siis minu arust saab seal täitsa edukalt inglise keelega hakkama - inglise keelt ei räägita perfektselt, kuid saab kenasti hakkama. Lennujaamad, hotellid ja muud turistirohked kohad - seal pole keelega pea kunagi probleeme, pigem tekivad probleemid linnatänavatel või väiksemates toidukohtades (kus samas meie kogemuse järgi toit võib olla palju ehedam ja parem). Samas Milaanos oli näiteks raskem inglise keelega hakkama saada, kui Veneetsias, nii et oleneb paljuski piirkonnast, mida külastad. Milaanos aitas meid itaalia keelega välja töökaaslane, kes pisut oskas seda kaunist kunsti - rääkida kohalikega nende enda keeles :)