Tere, 2017!

Vana ära saadetud, uus viisakalt uksest sisse lastud. Eks see vana aasta saatmine käib ikka ühte moodi - pikalt kaalutakse ja mõeldakse, kellega koos seda (paljude jaoks) nii olulist õhtut pidada, hiljem juhtub aga ikka nii, et viimasel minutil usaldatakse sisetunnet ja minnakse näiteks parimale sõbrale külla või vanemate juurde telekat vaatama. Minu puhul kehtis sel aastal just see viimane variant - ei tahtnud peale tööpäeva kuhugi väga seiklema minna, kuid paar kvartalit edasi kõndida tundus täitsa tehtav. Ning - õhtul koju tulek kõlas palju ahvatlevamalt, kui küla peal ööbimine. Aga see-selleks. Tegelikult tahtsin hoopis muljetada oma eelmisest aastast (ja ehk ka natuke juba käesolevast), sest kuigi ma enamasti kasutan seda lehekülge kunsti jagamiseks, on blogimine mulle alati südamelähedane olnud. Nooremana kasutasin salapäevikuid ja panin kõik oma mõtted ja tunded paberile kirja, hiljem vahetasin paberi-pastaka digitaalse formaadi vastu. Võimalik, et mõned vanemad jälgijad mäletavad minu varasemat blogi, mida pea igapäevaselt sai täidetud. Mäletate? Kolm pildimummu päisel ja valgega "Circuit Breaker" peale kirjutatud? Postitused olid ikka nii, et üks pildike ja korralik jupp teksti. See blogi on kinnisena endiselt mul siin, bloggeri konto peal olemas ja kui täitsa aus olla, siis olen mõelnud isegi selle pisikeseks raamatuks köita ja riiuli peal raamatuna hoiustada. Olen ehk pisut vanamoeline, kuid kõik sentimentaalsed asjad omavad minu jaoks hindmatut väärtust - neid on asjad, mis aitavad mul ajas tagasi liikuda ja elada (enamasti häid, kuid ka raskeid) hetki uuesti läbi. Aeg-ajalt ma vajan sellist võimalust, et hinnata oma hetkeolukorda kaine mõistusega või lihtsalt selleks, et mäletada. Inimmõistus on kummaline ning tihti ununevad hetked, mida tegelikult tahaks mäletada ja asemele trügib üpris kasutu info eelmise nädala sooduspakkumistest või sellest, kuidas teha kapselgarderoobi.

Just selle pärast ei suuda ma kunagi blogimisele päris raudset ei-d öelda ning pildikillud ja mõtted-mälestused eksivad ka tulevikus aeg-ajalt siia. Kui hästi läheb, siis üritan selle aastanumbri sees siinkandis rohkem korda luua - blogi fotodega (mõtete, tegemistega) hakkab olema eraldi sildi all, kunstialased postitused teise sildi all. Nii on kõik kenasti leitav ning lehekülgede asjatu edasi-tagasi lappamine jääb ära. Aus olla, siis olen pikalt juba mõelnud blogile korraliku domeeninime panemisest kui ka kujunduse muutumisest. Ning blogi Facebooki leht sai ka kunagi inglise keeles kirja pandud, kuigi postitan ma ju eranditult ikkagi eesti keeles. Asjad, millele mõelda.

Blogilehe korrastamise kõrval olen mõelnud ka paljudele teistele asjadele, mida sooviksin sellel aastal teha teisiti. Eelmine aasta oli minu jaoks erakordselt suurte muutuste aasta ning paljud asjad jäid just seetõttu soiku. Kui ma arvasin varasemalt, et aasta 2010 oli minu jaoks suurte muutuste aasta, siis 2016 tegi sellele pika puuga ära - käisin esimest korda üle kümne aasta välismaal, lendasin esmakordselt lennukiga, sõitsin esimest korda ise ATV-ga, lõpetasin ülikooli ja sain magistrikraadi, käisime esimest korda Temaga koos reisimas (sel korral küll Riias), vahetasin töökohta ja võtsin vastu juhataja ametipositsiooni, kolisin Tartust Võrru elama, osalesin esimesel ühisnäitusel ja täitsin oma lapsepõlveunistuse - 25. augustil liitus Virsik meie tagasihoidliku perega. Kindlasti tegin ma midagi veel, mida varem olnud teinud - ütlesin näiteks rohkematele asjadele "jah". Kuigi 2016. aasta oli omamoodi isegi lõbus, siis 2017. aastal ma hea meelega enam elu- ja töökohta ei vahetaks. 2017. aastal sooviks lugeda rohkem ilukirjandust, tegeleda rohkem loominguga (6 joonistust aasta peale teha on ikka väga häbiväärselt vähe) ning kui vähegi kannatab, siis minna reisile. Sellised lihtsad (kuid loodetavasti teostatavad) eesmärgid selleks aastaks. 

Lõpetuseks üks pilt kunstnik Virsikust oma taiese, "redisainitud" diivanikattel, poseerimas. Sest ausalt, 2017, mis sa meile küll tood?


2 comments :

Maiken said...

no ma ei tea, kirjutasin siia pika jutu valmis ja kui avaldamiseks läks, viskas jämeda musta errori ette ja läinud ta oligi. igatahes, mäletan Circuit Breaker'it ja seda virsikukarva ninaotsaga Virsikut vaataks siit blogist teinekordki. rohkem blogimist võiks ju täitsa üheks 2017. aasta märksõnaks olla ka mulle endale.
nagu sinulgi, sisaldas ka minu 2016 nii mõndagi "esimest", näiteks esimene reis Hispaaniasse, Tenerife saarele, esimene ujumine ookeanis, esimene vulkaanikülastus... aga oli ka selliseid "esimesi", mis polnud just asjad, mida keegi ootaks või kogeda tahaks, aga eks igal asjal on oma põhjus.
2017 võikski siis olla muretum, võiks tuua soovide täitumist, reisimist, arenguid kodu(maja)rindel ja arenguid iseeneses. head uut aastat sulle ja suur aitäh toreda kommentaari eest mu blogis!

Kadi said...

Aitäh vahva kommentaari eest! Blogger ilmselt streigib aeg-ajalt - endalgi seda juhtunud:(

Virsik figureerib kindlasti teine kordki postitustes - fotokaamera välja võtan, siis ta peab ALATI kuskil nii olema, et teda kindlasti näha oleks. Preili uudishimulik peab ju alati olukorda kontrollima :)

Eks 2016 aasta oli vist paljude jaoks tegus - ma tean väga väheseid, kes saaksin öelda, et nende jaoks oli 2016 nagu "iga teine". Loodame, et 2017 tuleb vähemalt sama tegus ja vahva. Mured ja muud jamad jätaks tõesti teiseks korraks.