Ühed hetked on ilusamad kui teised - kaualubatud postitus haridusest

Juba pea nädala on õhutemperatuur +30 kraadi ringis püsinud, kuid mul on endiselt näitamata pildikesed ajast, mil soojapügalaid oli tagasihoidlikult alla +20-ne. Nüüdseks on kampsunid ammu nurka visatud ja joonistus kopsaka jänesepreiliga raami sisse saanud. Viimane ootab õiget ajastust, et end suuremale üldsusele tutvustada. Ajastus on kõik - ajastus, eriti esmamulje loomisel, loeb rohkem kui esmapilgul tunduda võib.

Üle mitme aasta on mul võimalus tegeleda asjadega, mis argitoimetuste vahele pahatihti ära ei mahtunud - olen vähendanud päevas tarbitavat suhkru kogust, liigutanud end rohkem kui varem, külastanud sõpru-tuttavaid, kes kippusid kaugeks jääma ja olnud isegi nädalakese haige, sest.. millal siis veel haige olla, kui mitte omal vabal ajal? Olen rohkelt mõelnud ka valikutest - juba tehtud, tegemata või nendest, mida on  mul võimalus just nüüd või tulevikus teha. Olen pikalt mõelnud valikutele, mida olen teinud, et just siia jõuda, kus ma hetkel olen. Teema on iseenesest väga aktuaalne, sest kuu-paari pärast on saabumas koolipingist suur hulk noori kindlama või vähemkindlama visiooniga oma tulevikust ning millal veel oma lugu avaldada, kui mitte nüüd?

Minu haridustee on käesolevaks hetkeks kestnud 15 aastat ning kui loodate, et teadsin peale gümnaasiumi, kuhu õppima lähen ja kelleks saada tahan, siis eksite rängalt. Avaldused esitasin nii TKK-sse, TÜ-sse ja EMÜ-sse ning see, millest ma enamasti väga ei räägi, on see, et sain sisse kõikidesse koolidesse, v.a. see, mida siis, kui sisseastumiseksameid sooritasin, kõige enam soovisin - TKK jäi kaugeks kättesaamatuks unistuseks. Ja on omamoodi kibemagus unistus siiani - tean ja tunnen, et hetkel ei ole see võimalik ning eriala jääks suure tõenäosusega ikkagi vaid projektipõhiseks tööks, millekski, mis on tore, kuid leiba iga kuu lauale ei too.

Tagasi vaadates oli minu jaoks gümnaasium üks toredamaid ja olulisemaid etappe elus. Need, kes hetkel ei suuda otsustada, kas minna gümnaasiumisse või mitte, peaksid sellele siiski võimaluse andma - gümnaasiumis sain aru, et see pole kohustus, vaid minu enda tehtud vaba valik. Just see sama tunne oli see, mis mind motiveeris rohkem õppima ja koolielus kaasa lööma - maakondlikud ja riiklikud olümpiaadid, erinevatest programmidest osa võtmine, tundidevälise aja korraldamine.. Parimateks mälestusteks hetked, kui saime peale tunde nokitsesida multika kallal, mille helifail lõppesitlusel otsustas vigurdama hakata, võtta osa kolmepäevasest riiklikust olümpiaadist teises linnas või tassida läbi Võru linna käe otsas kolmjalal olevaid prožektoreid, et kultuurimaja ruumides teha reklaamfotosid, mis kunagi trükki ei läinud.  Kui oleksin suutnud analüüsida paremini oma tegusid, oleksin ilmselt saanud kiiremini kätte need vastused, mida tean nüüd - kes ma olen, kuhu kuulun.. või kuhu vähemalt võiksin kuuluda.

Ma ei ütle, et ülikool oli vale samm - sain väga palju teadmisi, mitte ainult erialaselt, vaid ka laiemas plaanis, inimesed olid üldjuhul toredad, kuid kippusid kriitilistes olukordades liiga vähe kooli peale mõtlema, suvised praktikad-väljasõidud olid kogemus omaette (kes oleks uskunud, et peale praktikate lõppu on kõigil siiras kurbus nende lõppemisest?) ja kui oleksin olnud vaba probleemidest rahaga, oleks ilmselt kogemus veel parem olnud. Nii nagu ilmselt juba teada on, läksin viimasel aastal kooli kõrvalt tööle - aega jäi küll vähemaks, kuid samamoodi muretsemist ja pidevat kalkuleerimist. Viimane aasta lõputöö, kooliväliste projektide, viimaste erialaste ainete ja töötamisega läks helikiirusel mööda - ühel hetkel suruti juba minu kätt, ulatati lilled ja diplom. Tundsin, et peale reaalse olukorraga tutvumist (mis juhtus esmakordselt juba 2. aasta lõpus) pole mul enam piisavalt tugevat tahet, et end selle erialaga püsivamalt siduda - tundsin end rohkem 'mina' hoopis ametikohal, kuhu asusin kooli kõrvalt töötama - teistmoodi vastutus, organiseerimine, suhtlus ja tunne, et suudan ise midagi muuta või vähemalt kujundada. Nüüd olengi olukorras, kus tean, mida peaksin otsima, kuid pole kindel, kuidas seda saavutada. Kas piisab ainult faktist, et olen aasta-poolteist sellega tegelenud ja tahe on suur, või vajab see midagi enamat?

Küsimusi on palju ja vastuseid vähe - ühed valikud on tehtud ja teised alles tulemas. Võimalik, et paari aasta pärast olen olude sunnil oma suunda muutnud (sest elul on kummaline komme mulle ikka sidruneid, mitte suhkrut pakkuda), kuid igal juhul julgen öelda, et iga etapp minu elus on seni olnud alati millegi jaoks kasulik - olgu see siis gümnaasium, ülikool või töökohad, kus pikemat või lühemat aega töötanud olen. Igaüks neist on õpetanud mulle oma elutarkust, midagi, mida alati hea sõnaga meenutada :)






2 comments :

Kris V said...

Kui sarnane olukord minu olukorrale. Mina see-eest ei suuda otsustada, kas riskida ja astuda samm hobi kasvatamise näol minu tööks ja tulevikuks või pühenduda tööle ja rebida edasi mitmel rindel, mille tõttu kannatab mu hobi (ja kunagine tulevik)

Keeruline. Aga olen sellest mõelnud ööd ja päevad, külastanud isegi nõustajat. Ning ühel hetkel lihtsalt ärkasin hommikul üles ja teadsin, et riskima peab...

Kadi said...

Eks ongi, et kellel, millal ja kas üldse käib see "klikk" ära - vahepeal võtab see aega päevasid, teisel korral aastaid :)