Virsik kasvas üleöö suureks

Korduvalt kuulen kuidas lapsevanemad ohivad, et lapsed kasvavad nii ruttu suureks. Lapsi mul küll pole aga küsimus on üpris samasugune - kes lubab kassipoegadel (ja koerakutsikatel) nii ruttu suureks kasvada? Täitsa ausalt kohe! Alles oli Virsik miniversioon kassist, kes nautis kõhu alt kudistamist ja seda, kui sai õhtul enda kõrval padja peal magama jääda, kuid nüüd on ta (ilma naljatlemiseta) 10x suurem ja isepäisem. Kasside asi. Loodan ainult, et tema ebaloogiline loogika ja põikpäisus aastatega ei süvene - muidu võib kümne aasta pärast päris lõbus olla. Sest kui täitsa aus olla ja midagi üles tunnistada, siis siin perekonnas ei tagane keegi just kuigi kergelt oma arvamustest ja tõekspidamistest. Ja ega kasski erand saa olla.


Härrasmeestel pole alati tõsised mõtted

Esimene joonistus 2017. aastal valmis - Jaaguke, kes vussi läks ja lõpuks andsin mõtetele vaba voli. Nii ta natuke kirju-mirju sai, kuid vahelduseks täitsa tore ilma ettekirjutusteta midagi luua. Kuna eelmisel aastal keskendusin pigem teistele asjadele, kui enese väljendamisele läbi kunsti, siis üritan nüüd (taas) kätte soojaks saada. Lisaks on olen leidnud palju-palju visandeid, mis sahtli põhja unustatud, kuid mis kolimise käigus taas välja tulnud. Mõned on ka siin blogis olnud esindatud aastatel 2013-2015 - näiteks see kurva silmavaatega koerake. Ja noh, see suur joonistus, mida Instagramis näidanud olen, ootab ka oma järge. Õnneks on terve aasta veel ees, nii et seniks võib rõõmustada triibiku üle - ikkagi esimene sel aastal.


Härrasmeestel pole alati tõsised mõtted
A4
Segatehnika, paber   2017

Siis kui Jackist sai tavaline triibik

Uus aasta, uued tuuled, uus hingamine. Kes pole veel märganud, siis blogi on juba endale uue kuue selga saanud ning nagu näha, siis joonistuste lainel edeneb ka tasapisi. Üritasin küll tegelikult ema triibikut joonistada, kuid ei saanud päris täpselt tema loomusele pihta (vähemalt enda arust) - samas pilt sai ise juba nii vahva, et lõin oma projektile "jõuluks Jacki pilt" käega ning jätkasin nii, kuidas süda tahtis. Nii et - midagi uut on valmimas. Põnev, põnev. Üritame sel aastal siis teha nii, et joonistusi tuleb kokku aasta peale rohkem kui kuus. Algus on igatahes paljutõotav.


Tere, 2017!

Vana ära saadetud, uus viisakalt uksest sisse lastud. Eks see vana aasta saatmine käib ikka ühte moodi - pikalt kaalutakse ja mõeldakse, kellega koos seda (paljude jaoks) nii olulist õhtut pidada, hiljem juhtub aga ikka nii, et viimasel minutil usaldatakse sisetunnet ja minnakse näiteks parimale sõbrale külla või vanemate juurde telekat vaatama. Minu puhul kehtis sel aastal just see viimane variant - ei tahtnud peale tööpäeva kuhugi väga seiklema minna, kuid paar kvartalit edasi kõndida tundus täitsa tehtav. Ning - õhtul koju tulek kõlas palju ahvatlevamalt, kui küla peal ööbimine. Aga see-selleks. Tegelikult tahtsin hoopis muljetada oma eelmisest aastast (ja ehk ka natuke juba käesolevast), sest kuigi ma enamasti kasutan seda lehekülge kunsti jagamiseks, on blogimine mulle alati südamelähedane olnud. Nooremana kasutasin salapäevikuid ja panin kõik oma mõtted ja tunded paberile kirja, hiljem vahetasin paberi-pastaka digitaalse formaadi vastu. Võimalik, et mõned vanemad jälgijad mäletavad minu varasemat blogi, mida pea igapäevaselt sai täidetud. Mäletate? Kolm pildimummu päisel ja valgega "Circuit Breaker" peale kirjutatud? Postitused olid ikka nii, et üks pildike ja korralik jupp teksti. See blogi on kinnisena endiselt mul siin, bloggeri konto peal olemas ja kui täitsa aus olla, siis olen mõelnud isegi selle pisikeseks raamatuks köita ja riiuli peal raamatuna hoiustada. Olen ehk pisut vanamoeline, kuid kõik sentimentaalsed asjad omavad minu jaoks hindmatut väärtust - neid on asjad, mis aitavad mul ajas tagasi liikuda ja elada (enamasti häid, kuid ka raskeid) hetki uuesti läbi. Aeg-ajalt ma vajan sellist võimalust, et hinnata oma hetkeolukorda kaine mõistusega või lihtsalt selleks, et mäletada. Inimmõistus on kummaline ning tihti ununevad hetked, mida tegelikult tahaks mäletada ja asemele trügib üpris kasutu info eelmise nädala sooduspakkumistest või sellest, kuidas teha kapselgarderoobi.

Just selle pärast ei suuda ma kunagi blogimisele päris raudset ei-d öelda ning pildikillud ja mõtted-mälestused eksivad ka tulevikus aeg-ajalt siia. Kui hästi läheb, siis üritan selle aastanumbri sees siinkandis rohkem korda luua - blogi fotodega (mõtete, tegemistega) hakkab olema eraldi sildi all, kunstialased postitused teise sildi all. Nii on kõik kenasti leitav ning lehekülgede asjatu edasi-tagasi lappamine jääb ära. Aus olla, siis olen pikalt juba mõelnud blogile korraliku domeeninime panemisest kui ka kujunduse muutumisest. Ning blogi Facebooki leht sai ka kunagi inglise keeles kirja pandud, kuigi postitan ma ju eranditult ikkagi eesti keeles. Asjad, millele mõelda.

Blogilehe korrastamise kõrval olen mõelnud ka paljudele teistele asjadele, mida sooviksin sellel aastal teha teisiti. Eelmine aasta oli minu jaoks erakordselt suurte muutuste aasta ning paljud asjad jäid just seetõttu soiku. Kui ma arvasin varasemalt, et aasta 2010 oli minu jaoks suurte muutuste aasta, siis 2016 tegi sellele pika puuga ära - käisin esimest korda üle kümne aasta välismaal, lendasin esmakordselt lennukiga, sõitsin esimest korda ise ATV-ga, lõpetasin ülikooli ja sain magistrikraadi, käisime esimest korda Temaga koos reisimas (sel korral küll Riias), vahetasin töökohta ja võtsin vastu juhataja ametipositsiooni, kolisin Tartust Võrru elama, osalesin esimesel ühisnäitusel ja täitsin oma lapsepõlveunistuse - 25. augustil liitus Virsik meie tagasihoidliku perega. Kindlasti tegin ma midagi veel, mida varem olnud teinud - ütlesin näiteks rohkematele asjadele "jah". Kuigi 2016. aasta oli omamoodi isegi lõbus, siis 2017. aastal ma hea meelega enam elu- ja töökohta ei vahetaks. 2017. aastal sooviks lugeda rohkem ilukirjandust, tegeleda rohkem loominguga (6 joonistust aasta peale teha on ikka väga häbiväärselt vähe) ning kui vähegi kannatab, siis minna reisile. Sellised lihtsad (kuid loodetavasti teostatavad) eesmärgid selleks aastaks. 

Lõpetuseks üks pilt kunstnik Virsikust oma taiese, "redisainitud" diivanikattel, poseerimas. Sest ausalt, 2017, mis sa meile küll tood?