Piilumispostitus

Üks pisike piilumispostitus, mis toimumas on. Lõpuks ometi soojad ilmad, kuid vastupidiselt arvamisele, et ma kogu aeg väljas olen töövälisel ajal, siis tegelikult on täitsa mõnus õhtupoolikutel kodus omades mõtetes olla ja lasta loovusel lennata. Siis kui Virsik jalutatud ja muu tööd-tegemisel juba tehtud. Aeg iseendale. Või pigem lihtsalt aeg selleks, et käsi rooste ei läheks. Sel korral on teemas dogilaadsed koerad, näpuotsaga jäneseid ja musikaalsust ning kamaluga värve, nagu ikka. Kui vahepeal Virsik joonistust ei hävita (peal istumine on tavaline, kuid ma mõtlengi reaalselt paberisse augu kraapimist ja selle nosimist) või ma ise midagi ära ei vussi, siis on lootust lähiajal seda pilti ka täies hiilguses näha. Jällenägemiseni!

P.S. Panin mõmmikutega pildi müügirubriiki - kes tunneb klikki tööga, siis nüüd on võimalus see enda, sõbra või sugulase koduseinale saada. Või miks mitte kapipealsele?



Õigel daamil on alati küüned lakitud

Viimased paar kuud olen rabelenud mitmel rindel ning nüüd, kui käes on mai, tahaks uut jõudu ammutada, kuid mida pole on ilusad ilmad ja päike. Tundub lausa utoopilisena, et mõnel aastal sai samal ajal juba ujumas käidud ning nüüd polegi isegi mitte puud lehtes ja sajab.. lund. Kuid kui varem ilm ilusaks ei lähe, siis vähemalt juunis loodan päikest ja suve kohata Itaalias. Seniks aga on mul teile paar uut joonistust ette näidata - nagu näha, siis pole ma ilusat ilma oodates täiesti käed rüpes istunud.  


Õigel daamil on alati küüned lakitud
A4
Segatehnika, paber   2017

Ootaja aeg on pikk

Vägagi teemakohane - millal ma midagi uut teiega jagasin? Oli see kuu-kaks tagasi? Pikk aeg, eksole? Aga kui võtta arvesse, et olen selle aja jooksul jõudnud Tallinnasse, Tartusse, (taas)kohtuda vanade tuttavatega gümnaasiumi aegadest, olnud piirkondlikul kunstiolümpiaadil žüriis, teinud kõvasti tööd, lugenud ilukirjandust, olnud kurguvaluga tõbine, käinud Virsikuga väljas ilma nautimas ning teinud veel palju-palju muud toredat ja vähem toredat, siis tegelikult ei tundu see aeg sugugi nii pikk. Aja erinevast tajumisest oli inspireeritud ja järgmine pilt - ikka rebase ja nartsissidega, sest, noh, teate küll - see kauaoodatud kevad pole enam kaugel. Esimesed lumikellukesed kinnitavad seda.


Ootaja aeg on pikk
A3
Segatehnika, paber   2017



Virsik kasvas üleöö suureks

Korduvalt kuulen kuidas lapsevanemad ohivad, et lapsed kasvavad nii ruttu suureks. Lapsi mul küll pole aga küsimus on üpris samasugune - kes lubab kassipoegadel (ja koerakutsikatel) nii ruttu suureks kasvada? Täitsa ausalt kohe! Alles oli Virsik miniversioon kassist, kes nautis kõhu alt kudistamist ja seda, kui sai õhtul enda kõrval padja peal magama jääda, kuid nüüd on ta (ilma naljatlemiseta) 10x suurem ja isepäisem. Kasside asi. Loodan ainult, et tema ebaloogiline loogika ja põikpäisus aastatega ei süvene - muidu võib kümne aasta pärast päris lõbus olla. Sest kui täitsa aus olla ja midagi üles tunnistada, siis siin perekonnas ei tagane keegi just kuigi kergelt oma arvamustest ja tõekspidamistest. Ja ega kasski erand saa olla.