10

Tead küll, kuidas juhtub see, et kohtuvad poiss ja tüdruk ning ilma sõnadetagi on kõik selge - koos on hea, koos on tore, aeg lendab linnutiivul. Mina olin 16, sina 18 ja meil oli kogu maailma aeg. Augusti õhtud olid sumedad ning venisid kuni järgmise hommikuni. Mäletan kuidas nägin sind esmakordselt - nii uniselt ja väsinuna, kuid istusid siiski vapralt meiega koos köögilaua taga. Köögilaua taga korteris, mida külastasin esmakordselt teadmata, et hakkan sel suvel olema seal peaaegu, et püsiv külaline. Ja kuidas ma siis esmakordselt avastasin, et sa tundunud kummaliselt.. oma. Sellel esimesel ööl juhtus nii palju ja samas nii vähe - ma olin sinust ammu kuulnud, kuid nägin sind alles esimest korda. Kas mäletad meie esimesi arglikke vestlusi rate.ee-s ning kuidas saatsid mulle vastusena SMS-i, et kas ma ei arva, et telefoninumbri sulle jagamine on vale otsus? Aga sellel hetkel tundus kõik nii õige. Olen alati natuke hullumeelne olnud ja teinud asju, mida hiljem muiates meenutan. Paneme selle müstilise esimese SMS-i (mille sisu on muidugi ununenud) ka siis selle arvele, eksole. Sügaval sisimas olen endiselt Oravake, sinu Miisu ning minu jaoks oled sa endiselt Mõngel.

Mäletad, kuidas istusime J korteris, pikutasime voodis, kus ei oleks tohtinud olla, sõime krõbinaid kirsijogurtiga ja jalutasime käsikäes, taustal mängimas Rise Against'i " Paper wings", varahommikuste soojade lihapiruke järgi? Või kuidas me hilissuvel istusime maal võrkkiiges, vaatasime tähti, õhk oli karge ja me mõlemad teadsime, et õige pea on aeg, kui me näeme.. nii umbes kord kuus või harvemgi. Sügis tähendas alati minu jaoks Talve algust - lõputut igatsuse lund, mille sulatamiseks piisab vaid ühest päikeselisest päevast - sellest päevast, millal taas kohtume. Ma üldse mäletan väga palju selliseid hetki, kui lihtsalt istusime ja nautisime - rannas, murul, linnas, maal.. või kuidas üritasid rannas olles oma käejälge mu kõhule päevitada. Naljamees oled ka alati olnud ja kuigi ma teen tihti nägu nagu ei kiidaks ma su nalju heaks, siis tegelikult on need.. killuke sinust, killuke tervikust ja kui täitsa aus olla, siis tegelikult ma sisimas naeran nende üle. Vargsi.

Aeg on muutunud küll mälestused häguseks ning pildid ei ole enam nii eredad kui ehk võiks, kuid emotsioon on jäänud ja see on (vähemalt minu jaoks) kõige olulisem. Ma ei ütle, et oleks olnud kerge, ma ei ütle, et oleks olnud raske - me oleme koos üles kasvanud, koos teinud vigasid ja koos nendest õppinud. Ma olen ehk andnud (emotsiooni ajel) liiga palju võimalusi sul minema jalutada, kuid sa oled jäänud. Ja ma tänan sind selle eest - et sa oled juba 10 aastat olnud minu kõrval kui parim sõber ja parim peika (nüüd vist oleks juba õigem öelda mees). 10 tundub küll hirmutavalt suur number juba (võttes arvesse meie endi vanust), kuid sinuga koos on see köömes - aastad ei loe midagi senimaani kuni meil on koos hea.

Üldiselt ma siia midagi väga isiklikku ei kirjuta, kuid sel korral tundsin, et võiks - ikkagi 10 aastat armastust.



Lehtede vahel


Lehtede vahel
A3
Segatehnika, paber   2017


Olen Itaaliast tagasi!

Tere taas! Olen rõõmsalt ja ühes tükis Itaaliast tagasi, täpsemalt Veneetsiast. Need, kes mind Instagramis jälgivad on sellega ilmselt juba kursis, et ma Eestist ära käisin. Kaunis Eesti "suvi" muidugi kinkis mulle tagasituleku puhul korraliku külmetuse - kurguvalu, nohu, köha - täismäng ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma sel korral rääkida, vaid ikka reisist. 

Kui eelmisel korral sai Itaalias käidud koos tiimiga, siis sel korral sai reisil käidud emaga ja seda väga lihtsal põhjusel - emal oli kevadel juubel ning tundus ainuõige otsus kinkida midagi erilist ja teistmoodi. Miks mitte reis inimesele, kes pole kunagi saanud laste ja pere kõrvalt käia maailma avastamas? Kogu pere oli kaasatud kingituse tegemise protsessi juba pool aastat enne sünnipäeva - alates unistuste sihtkoha välja selgitamisest lõpetades suvise puhkuse kuupäevade välja uurimisega. Lõppkokkuvõttes oli kingitus suur (ja tore) üllatus ning tundus, et reis meeldis kingisaajale ka :) 

Veneetsias käisime läbi tüüpilisi turistikaid, kuid enamasti nautisime me lihtsalt linna ennast - jalutasime sinna kuhu jalad viisid ning leidsime toredaid nurgataguseid pärleid. Veneetsia on nii pisike, et eksimist ei tasu väga karta. Ja kui isegi tekkis hirm, et oleme täiesti ummikusse sattunud, siis vana hea telefon ja Google Maps aitas alati välja. Ilm oli ka täielik kuld, ainult ühel päeval saime korraliku sahmaka äikest ja vihma. Vähemalt on nüüd teada, kus Eesti suvi ennast peidab - peesitab Itaalias.

Meie kindlasti-peab-nägema-listis oli ka Veneetsia bienaali külastamine. Jätsime sellele ühe päeva ja see oli selgelt liiga vähe - nii palju toredaid näituseid jäi külastamata (Damien Hirsti oma näiteks), kuid sellegipoolest saime kunstist korraliku üledoosi (nali!). Ma ei imesta üldse, et inimesed reisivad Veneetsiasse spetsiaalselt biennaali pärast - see lihtsalt ON super kogemus. Kui mul peaks avanema võimalus kahe aasta pärast uuesti Veneetsiat külastada (ja biennaali), siis ma täiesti tõsiselt kaaluks seda.  

Linn oli muidugi kallis nagu enamasti Itaalia ikka ja turiste oli palju, kuid tänavatoit oli super, kohalikud elanikud sõbralikud ning hotell suurepärane. Kui pean võrdlema Milaanot ja Veneetsiat, siis viimane võitis kindlasti minu südame. Lihtsalt nii teistmoodi toimiv linn. Kellel vähegi võimalust on, siis kindlasti külastada.
















Taaskord üks piilumispostitus

Taaskord väike piilumispostitus, et midagi on toimumas - sel korral väga troopiline vibe. Polegi varasemalt jõehobusid joonistanud, kuid esimene kord on ikka esimene kord. Leidsin kappi koristades (aitäh, Virsik, et panid mind seda tegema) päris korraliku koguse erinevaid visandeid ja poolikuid töid. Üks visand siis sel korral saabki reaalselt paberkandjale ning A3 on täitsa tipp-topp suurus sellise pildi jaoks. Vähemalt arvan nii. Vihmased ilmad ja vabad päevad kipuvad juba viimased paar kuud käsikäes käima, nii et õige pea on ilmselt juba uusi töid oodata. Sest mis oleks veel parem ajaviide, kui mitte joonistamine? Pluss pisike ootusärevus, mis vajab maha surumist - juba vähem kui kahe nädala pärast saan minna patareisid laadima ja inspiratsiooni koguma Itaaliasse. Võite arvata, kas ma juba ootan seda või mitte..

PS. Kes tahab minu reisifondi panustada, siis müügirubriigi alla olen mõned uued tööd lisanud ning samuti on valik vanemaid töösid suveks saledamad hinnad saanud.