Ootaja aeg on pikk

Vägagi teemakohane - millal ma midagi uut teiega jagasin? Oli see kuu-kaks tagasi? Pikk aeg, eksole? Aga kui võtta arvesse, et olen selle aja jooksul jõudnud Tallinnasse, Tartusse, (taas)kohtuda vanade tuttavatega gümnaasiumi aegadest, olnud piirkondlikul kunstiolümpiaadil žüriis, teinud kõvasti tööd, lugenud ilukirjandust, olnud kurguvaluga tõbine, käinud Virsikuga väljas ilma nautimas ning teinud veel palju-palju muud toredat ja vähem toredat, siis tegelikult ei tundu see aeg sugugi nii pikk. Aja erinevast tajumisest oli inspireeritud ja järgmine pilt - ikka rebase ja nartsissidega, sest, noh, teate küll - see kauaoodatud kevad pole enam kaugel. Esimesed lumikellukesed kinnitavad seda.


Ootaja aeg on pikk
A3
Segatehnika, paber   2017



Virsik kasvas üleöö suureks

Korduvalt kuulen kuidas lapsevanemad ohivad, et lapsed kasvavad nii ruttu suureks. Lapsi mul küll pole aga küsimus on üpris samasugune - kes lubab kassipoegadel (ja koerakutsikatel) nii ruttu suureks kasvada? Täitsa ausalt kohe! Alles oli Virsik miniversioon kassist, kes nautis kõhu alt kudistamist ja seda, kui sai õhtul enda kõrval padja peal magama jääda, kuid nüüd on ta (ilma naljatlemiseta) 10x suurem ja isepäisem. Kasside asi. Loodan ainult, et tema ebaloogiline loogika ja põikpäisus aastatega ei süvene - muidu võib kümne aasta pärast päris lõbus olla. Sest kui täitsa aus olla ja midagi üles tunnistada, siis siin perekonnas ei tagane keegi just kuigi kergelt oma arvamustest ja tõekspidamistest. Ja ega kasski erand saa olla.


Härrasmeestel pole alati tõsised mõtted

Esimene joonistus 2017. aastal valmis - Jaaguke, kes vussi läks ja lõpuks andsin mõtetele vaba voli. Nii ta natuke kirju-mirju sai, kuid vahelduseks täitsa tore ilma ettekirjutusteta midagi luua. Kuna eelmisel aastal keskendusin pigem teistele asjadele, kui enese väljendamisele läbi kunsti, siis üritan nüüd (taas) kätte soojaks saada. Lisaks on olen leidnud palju-palju visandeid, mis sahtli põhja unustatud, kuid mis kolimise käigus taas välja tulnud. Mõned on ka siin blogis olnud esindatud aastatel 2013-2015 - näiteks see kurva silmavaatega koerake. Ja noh, see suur joonistus, mida Instagramis näidanud olen, ootab ka oma järge. Õnneks on terve aasta veel ees, nii et seniks võib rõõmustada triibiku üle - ikkagi esimene sel aastal.


Härrasmeestel pole alati tõsised mõtted
A4
Segatehnika, paber   2017

Siis kui Jackist sai tavaline triibik

Uus aasta, uued tuuled, uus hingamine. Kes pole veel märganud, siis blogi on juba endale uue kuue selga saanud ning nagu näha, siis joonistuste lainel edeneb ka tasapisi. Üritasin küll tegelikult ema triibikut joonistada, kuid ei saanud päris täpselt tema loomusele pihta (vähemalt enda arust) - samas pilt sai ise juba nii vahva, et lõin oma projektile "jõuluks Jacki pilt" käega ning jätkasin nii, kuidas süda tahtis. Nii et - midagi uut on valmimas. Põnev, põnev. Üritame sel aastal siis teha nii, et joonistusi tuleb kokku aasta peale rohkem kui kuus. Algus on igatahes paljutõotav.